Eesti lugu

Kultuuriloolane Enn Lillemets: " Johannes Voldemar Veski. Väike öökull hauasamba otsas Anton Starkopfi vormitud. Öökullist on saanud tarkuse sümbol. Huvitav, kas siis tarkus avaldub ainult öösiti? Mismoodi selle asjaga on – paneb ju mõtlema!"

Kultuuriloolane Enn Lillemets: "Kalmistul on nii tore liikuda, siin läheb kõik segi ja siis pane kõik ise kokku! Ja muidugi tekivad siis võrratud seosed, mis mujal ei teki!"

Kurgja perenaine Inge Sipelga: "Sakala-toa mööbel on muuseumisse toodud Viljandist Sakala toimetusest; see on see laud, mille taga Jakobson töötas, mille taga tal tulid head mõtted ja kirjasulg veeres."

Kurgja perenaine Inge Sipelga: "See maja ei ole traditsiooniline talumehe elamine. Algul plaanis Carl Robert teha põllutöökooli, hiljem tuua teisele korrusele Sakala toimetuse ja, et oleks ka hea sõpru-sugulasi vastu võtta. Maja joonised ja plaanid tegi ta ise."

Tõlkija Antoine Chalvin: "Ma hindan väga Kreutzwaldi kirjanikuannet. See lugu on tõesti hästi üles ehitatud ja läbi mõeldud. See, kuidas tekst on kirjutatud, see on nii peenelt tehtud." Antoine Chalvin lisab, et Kreutzwaldi eepos on palju terviklikum ja huvitavam kui "Kalevala".

Lapselaps Anu Saluäär: "See et meieni on jõudnud autentne üleskirjutus just täpselt nendest päevadest, see on üks kõige parem ajalooõpik, mis üldse saab olla!"

Näituse "Se Ramat Om…" koostaja Ave Pill: "Need esimesed mehed olid ärkamisaegsed mehed ja nendel oli just see missioonitunne. Seni ei olnud ju teada, mis üldse on eesti keeles ilmunud, see kõik tuli kokku korjata ja teada saada."

Svea Aavik: "1920. aastate lõpus oli Kihnus endal niivõrd suur maapuudus, et enam ei olnud ruumi talusid rajada ja peaaegu 70 peret oli ilma maata. Riik otsustas, et jagab maa 22 talukohaks, lisaks Manija talule, ja igaüks sai umbes kuus hektarit maad."

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: "Mõned kirjanikud leidsid (Nõukogude okupatsiooni ajal - toim) just lastekirjanduses selle avause, mille kaudu väljendada oma tundeid." Iseseisvuse taastamise järel oli Jaanika Palmi sõnul raske see, "et ühel hetkel ei olnud enam seda ühte kirjastust, mis andis välja lasteraamatuid."

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: "Laps tunneb hirmu ära ja ohkab kergendatult, et see Põhja Konn ei ootagi teda siinsamas – see annab turvatunde, et kõik on hästi!"

Raamatuteadlane Ilmar Vaaro: "Raamatukogude roll on muutunud: kui varasemalt oli rõhk suunatud raamatutele, siis mida aeg edasi, seda olulisemaks on saanud kasutaja ja tema soovid."

Lea Kõiv: "Väljas on Oleviste pastori Wanradti koostatud ja Pühavaimu pastori Koelli eesti keelde tõlgitud katekismuse fragmendid." Tiiu Reimo: "Hetkel on see meie näituse reliikviate reliikvia."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Noor-Eesti pani maha teatud rööpad, mida mööda sõideti edasi, mõni üritas neid rööpaid puruks peksta, mõni üritas nendelt rööbastelt välja sõita ja mõni sõitiski välja."

Kadi Kähär-Peterson: "Jakobson proovis ümber pöörata seda müüti, justkui oleks ristusk ja ristisõdijad tulnud siia koos vaimuvalgusega ja enne seda oli pimedus. Seepärast ta ütleski, et proovib eesti rahva ajaloo peale vaadata teise silmaga, kui seda seni oli tehtud!"

Raamatukogunduse uurija Ilmar Vaaro: "Põhiliselt tekkisid rahvaraamatukogud maal seltside raamatukogudena, need võisid olla nii laulu- ja mänguselts, raamatukoguselts, muusikaselts, põllumeesteselts, tuletõrjeselts kui hiljem ka karskusselts."

Professor Arne Merilai: "Me oleme praktiliselt Eesti Kirjameeste Seltsi õlgade peal; selle peal, mis nemad on teinud!"

Kirjandusteadlane Marin Laak: "Kalevipoeg on tänapäeva kultuuris väga elav, tema väikeseid tükikesi on kõikjal!"

Professor Mati Laur: "Kui kõnelda varasematest eestikeelsetest väljaannetest laiemas plaanis, siis paljudel juhtudel oli tegemist lihtsalt eestikeelse abimaterjaliga valdavalt Saksamaalt tulnud kirikuõpetajatele, aga "Lühike õpetus" on mõlemale suunatud."

Keeleteadlane Kristiina Ross: "Piibli olemasolu oli garantii, et kirjakeel on tõesti olemas ja jääb püsima ja et see on midagi väga väärtuslikku". Piiblitõlge tõstis Krisiina Rossi sõnul rahva eneseteadvust.

Ain Mäesalu: " Armastus ja perekond on kiviajal olnud ilmselt tunduvalt olulisemal kohal kui näiteks tänapäeval."

Raamatuteadlane Tiiu Reimo: "Lugeja rahvas saab sündida alles siis, kui on midagi lugeda. Lugemisest saab rääkida ikkagi alates 19. sajandi keskpaigast, kui ilmuvad asjalikud eestikeelsed ilmalikud raamatud."

Akadeemik Tõnu Tannberg: "Stalini aja puhul tuleb arvestada sellega, et kõik olid huvitatud sellest, et nende sõnad saaksid kirja nii, nagu nad ütlesid. Seega on kõik ka mingite mitte väga oluliste võimuinstitutsioonide materjalid tollest perioodist usaldusväärsemad kui 1980. aastatest. Kui me võtame kooli komsomolikomitee mingi protokolli 1940. aastate lõpust ja 1980. aastatest, siis viimaseid ei...

Akadeemik Tõnu Tannberg: "Süsteem oli kuratlik – see lõi raamtingimused, aga see, kuidas paljastuskampaaniad Eestis, Lätis ja Leedus toimusid, kasvas ikkagi välja kohalikest vastuoludest, omavahelistest suhetest jms. Kui Johannes Käbini asemel oleks ideoloogiasekretäriks olnud keegi teine inimene, siis oleks paljastuskampaania kindlasti toimunud, aga kindlasti oleks see, keda repressioonid tabasid...

Professor Mart Kuldkepp: "Üks asi, mis Keskülale oli alati omane juba 1905. aastast peale, sellest ajast, kui ta hakkas ennast enamlaseks nimetama, oli konspiratsioon; ta tahtis olla hall kardinal, niite tõmmata. Lenini kohta kasutab ta mõistet kaugdirigeerimine. Kuna talle oli hästi oluline teatud asju saladuses hoida, siis ongi raske öelda, mida ta õieti tahtis."

Kirjanik Aarne Ruben: "Eduard Vilde nägi, et rahvuslus saaks areneda sotsiaaldemokraatia pinnal."