Käbi ei kuku...

"Emaks saamine on ülitore kogemus, aga see vastutus, et mina pean olema eeskuju kellelegi teisele...," kirjeldab Marta Vaarik emotsionaalset segadust, mis elu ühte tipphetke saadab.

"Ma ei ole alati nõus kristliku printsiibiga, et kui lüüakse vastu paremat põske, siis keera vasak ette, " ütleb meelelahutaja Artur Raidmets saates "Käbi ei kuku". "Ei tohi ise rünnata, aga kui ikka lüüakse - eriti kui see puudutab perekonda - siis tuleb ka vastu lüüa."

"Armastus spordi ja konkreetsemalt jäähoki vastu on tunne, millele on raske ei öelda," tõdeb Robert Rooba ja võrdleb seda tunnetega kahe inimese vahel. Eesti parim mängumees asus jääväljakutel unistust ellu viima varateismelisena lahe taga, sest hokikultuuride erinevuse mõttes on Soome võrreldes Eestiga teine planeet.

Aasta viimases saates räägivad kooskasvamise lugusid mõneti vastuolulise kuulsusega koolitaja Epp Kärsin ja tema ema Merike. Paari kogemust arutame külalistega avameelsemalt kui kunagi varem siin saates tehtud on. Suure pere laps Merike loovutati pärast ema surma plikatirtsuna kasuperre.

"See on kõige suurem lollus, millega mina olen elus tegelenud," meenutab Mikk Saar kriitilisi aegu teismelisena, mis võinuks viia tulevase laulja vangimajja, "kui sulle ei meeldi iga päev oma nahka päästa, siis õnneks ütleb mõistus, et sellele tuleb joon alla tõmmata."

"Minu jaoks on lapsevanema kõige tähtsam ülesanne see, et sa tood lapsed protestieast tervena ja armideta läbi. Olen kaitseinglitele väga tänulik, et ma sain seda teha," räägib Tallinna Kunstikooli direktor Märt Sults, pidades silmas tütar Mari-Liisi ja poeg Karli.

Jumalata maailma piiskop Joel Luhamets ette ei kujuta, aga enne usulist pööret, nagu ta seda nimetab, jõudis ta õppida elektriasjandust. Ülikoolist antud hoiatus - teadus ja usk ei käi kokku - osutus tõeks ning kogu edasine (töö)elu on seotud kirikuga.

"Kui ei oleks olnud deliiriumis joodikut, kes käib pussnuga taskus ringi, siis oleks üks 18-aastane inimene ellu jäänud," räägib Euroopa Parlamendis töötav Jaak Madison tapetud vanemast vennast. Ja tunnistab, et perekonda tabanud tragöödiad - Jaagu noorem vend sai õnnetuse tagajärjel sügava puude - panevad mõtlema, miks asjad juhtuvad. Jaaguga on saates ema Heli Madison, kelle sõnul oli pisike Jaa...

Rääkides kaksikutest Raimondist ja Taanielist nendib Tanel Tein, et klotsiladuja ta pole ning ootab aega, kui pojad juba asjalikumad on.

"Kas saatus on meid hoidnud või hellitanud?" küsib sarja uues saates Urmas Kruuse ja vastab ise: "Ega ikka ei ole küll." See tuleb jutuks siis, kui endine Elva ja Tartu linnapea, praegune riigikogu liige nendib, et on pidanud abikaasa Katriniga üle elama kõige hullema, mis vanematega saab juhtuda - matnud oma lapse.

Helilooja Helena Tulve ütleb, et lapsepõlv ei ole kõige lihtsam, kui sinu koolidirektorist vanaema soovib sinult kõiges parimat. Nõukaaja olud tähendasid seda, et perest eemal olnud Helena elas vanaema juures mitu aastat. Kasvatus oli range mitmes mõttes, ka sotsiaalselt, mille hea külg oli õpitud oskus keskenduda ja üksindust taluda. Ja neid oskusi on heliloojal päris kindlasti vaja.

40 aastat Justamenti teinud Toomas Lunge ütleb, et bändile aluse pannud sügisene jalutuskäik Tartus Riia mäel kuulub tema saatust kujundanud sündmuste hulka.

Kaheksakümnendad olid Heino Endenile kuldsed - rahvusvahelised tiitlid korvpallis, abielu vene iluvõimlemistšempioniga ning poeg Anthony. Kui saavutusi palliplatsil ei võta keegi, siis abieluga sellist garantiid kaasa ei tule. Nii tõi järgmine kümnend endaga juba uued väljakutsed, muu hulgas üksikisana Soomes.

Võib-olla on seda saatuse ettekuulutamiseks palju nimetada, aga kirjanik Maimu Berg kutsus tütart juba lapsepõlves preili paragrahviks. Kuigi hüüdnime tingis tütre pedantne koristamiskirg (ka ema järel), sai Julia Laffranque'ist tõepoolest kohtunik.

Kui sai selgeks, et boheemlastest vanemad ei saa noorima õe kasvatamisega piisava rangusega hakkama, võtsid kaks vanemat õde asja spartalikus vaimus enda kätte, meenutab Maarja Kangro koomilist seika lapsepõlvest. Muhedaid lugusid kuulete saates teisigi, aga mitte ainult.

Viiuldajaks õppinud, kuid ettevõtjana tegutsev Kaur Kuurme ütleb saate "Käbi ei kuku..." uues osas, et üks tema väljakutseid elus on olnud eelmistelt põlvkondadelt kaasa tulnud mustrite murdmine.

"Tee õigeid asju ka siis, kui mitte keegi ei näe," toob džässmuusik Peedu Kass näitena mõttetera väärtustest, mida kaugsõidukaptenist isa Peedu Kass on soovitanud järgida.

"Praegu tuleb küll süümepiin peale, kui ta räägib niimoodi. Siis ma seda hingelist masendust ei märganud," tõdeb Marek Lemsalu, meenutades aegu, mil jalgpallurikarjäär teda tagasi koju tõi, aga Norras hästi kohanenud tütar Liis sõpradest lahkumisega kuidagi ei leppinud.

Alustame uut hooaega!

Maapoisina Rapla kandis sirgunud Urmas Sõõrumaa ütleb, et oli liider juba koolipõlves, kui tuli spordimansasid kokku panna või kellegi eest seista.

"Ma ei olnud lühikese keti otsas," meenutab Hardi Volmer lapsepõlve, kuhu jäid ka mõned skandaalihõngulised episoodid. Kui elupõletamine juba kõrgemad tuurid saavutas, ähvardasid vanemad tehnikumi ja teerullijuhi ametiga.

Ooperi- ja operetisolist Väino Puura ütleb, et maatöö oli kontimööda küll, aga esimesel võimalusel "põgenes" ta linna. Tartus ootasid teda nii lauljaharidus, esimesed rollid Vanemuises kui ka neiu Sirje, kellest sai tema abikaasa ja ühiste laste Annika ja Rene ema.

Tõnu Kaljuste tõdeb, et muusikast lahus on tema kulgemist võimatu vaadelda. Isegi koolivahetuseni teises klassis viis konflikt muusika ja pillimängu tõttu: senised kaasteelised ei arvanud klaveril poosetamisest just eriti palju ja korraldasid tänaval kambaka.

Kuigi lapsena tehtud rollid "Nukitsamehes" ja "Keskpäevas" ei kukkunud pahasti välja, veensid need Ülari Kirsipuud ennast tulevikus enam mitte näitlemisele mõtlema. Ema ja elu serveerisid hoopis pilliõppe ja muusik temast saigi.