Eesti lugu

Toronto Ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe: "Russow on üks esimesi, kes tõstatab küsimuse Liivimaa reetmise kohta selles sõjas."

Kirjanik Meelis Friedenthal: "Romaanis "Mesilased" olen püüdnud just ajastu meeleolu tabada, püüdsin kätte saada, mis tunne on olla 17. sajandi tudeng."

Kuningas Gustav Adolf: "Käesolevaga suvatseb tema parimal vormilisel viisil seda kooli tunnistada ning kinnitada ja soovib, et selline võiks alustada ja kauakestvalt õitseda jumala auks, kristliku noorsoo hingekosutuseks ja isamaa hüvanguks." Aasta oli siis 1631.

Professor Pärtel Piirimäe: "Gustav Adolf on ainus Rootsi kuningas, kes on saanud lisatiitli Suur. Rootsi Riigipäev otsustas 1633. aastal anda talle postuumselt sellise austava tiitli. Gustav Adolfit loetakse täiesti õigustatult üheks suurriigi peamiseks rajajaks."

Kaasprofessor Enn Küng: "Üldiselt oli Eesti linnadel 16. ja 17. sajandil kolm erinevat linnaõigust. Tallinna, Haapsalu ja Rakvere õiguslikuks aluseks oli Lübecki õigus. Tartus ja Pärnus taastati juba Poola võimude uuendatud Riia õigus. Sama õiguse oli hertsog Magnus andnud Kuressaarelegi. Tänu vallutuse teel liitmisele kehtis Narvas ja Paides Rootsi linnaseadus."

Triin Kröönström: "Üldiselt oli tavaks see, et vaesed haiged olid seegis, aga rikkamaid inimesi raviti nende enda kodus."

Triin Kröönström: "Rootsiaegsed hoolekande põhimõtted kehtivad praegugi."

Ajaloolane Triin Kröönström: "Me võime Tallinnas käia ja kujutleda ennast sinna ajastusse, sest kõik on nii hästi säilinud, aga üks asi, mida me ei suuda hästi ette kujutada, on heakord!"

TÜ kaasprofessor Enn Küng: "Rootsi kuningad valitsesid Läänemere provintse mitte kuningate, vaid hertsogitena: Erik XIV tituleeris end Liivimaa isandaks, ka Liivimaa eestlaste isandaks; Johan III lisas oma tiitlitele Liivimaa eestlaste hertsog ja oli hiljem Eestimaa hertsog. Samas kirjad, mis provintsist Stockholmi saadeti, olid adresseeritud Tema Kuninglikule Majesteedile, mitte hertsogile!"

Ajaloolane Jaak Juske: "Kui te vaatate seda Toompea keskaegset läänemüüri Toome puiestee poolt, siis on selles paemüüris näha 3 suurt kaarjat akent — need meenutavad meile kadunud uhket riigisaali hoonet."

Professor Pärtel Piirimäe: "Skytte ideaalid sobisid hästi ka siis, kui rahvusülikooli hakati tegema!"

Jõgeva militaarmuuseumi juht Sergei Jerjomin: "Me ei mängi siin poliitikat, me näitame ajalugu!"

Kaasprofessor Olev Liivik: "Kui kõikidel muudel küüditamistel saadeti ära terved perekonnad, siis sakslaste küüditamine oli puhtalt rahvuse põhine— sakslaste küüditamine oli selles mõttes omapärane."

Arheoloog Ain Mäesalu: "Kerkib ikkagi küsimus, kas need olid ainult lood, mida tšuudi või soome-ugri rahvalaulikud laulsid ja mis sattusid ka bõliinadesse või oli ikkagi ka isikuid?"

Arheoloog Ain Mäesalu: "Seda hüpoteesi, et Kalev ja Kalevipoeg võivad olla ka ajaloolised isikud, ei saa eepose "Kalevipoeg" põhjal tõestada."

Siim Kallas rahareformi esimesest hommikust: "See oli omamoodi sürrealistlik pilt: päikesepaisteline ilm, tursked higised mehed loopisid rahakotte autode peale. Nagu filmis pangaröövlid!"

Vabadusristi kavaleride mälestusmärgi juures viitab muinsuskaitsja Jaan Tamm mälestsussambal olevale tekstile "Vaba Eestile truu surmani" (foto Vivika Ludvig).

Pärimusmuusik Ando Kiviberg: "Kuna 16. sajandi keskpaigaks oli torupill Eestis juba sedavõrd kodunenud, et isegi kroonikud märkisid selle ära, siis sellest võib arvata, et ta jõudis meile juba oluliselt varem!"

Siim Kallas rahareformi õnnestumise põhjustest: "Peafaktor oli rahva tohutu vaimustus!"

Muusikateadlane Alo Põldmäe: "Enn Võrk sai oma laulu loomisel kõvasti innustust sellest, et 27. juunil 1922. a võttis riigikogu vastu seaduse, mis kinnitas sinimustvalge lipu Eesti riigi lipuna."

Ajaloolane Olev Liivik: "Ott Kooli roll fosforiidisõjas, meie võitluses iseseisvuse taastamise eest on suur!"

Riigikukutaja Viktor Kingissepp tabati 3. mail 100 aastat tagasi ja hukati ööl vastu 4. maid 1922. aastal.

Emeriitprofessor Erik Terk: "Selles, et Eesti sai turumajanduslike reformidega edasi minna, oli kindlasti roll ka sellel, et küllalt suur osa inimesi sai midagi personaalselt endale."

Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill: "Langenute mälestamine käib eri rahvastel erineval moel, aga surnuaial, Kaitseväe kalmistu on ju surnuaed, kehtivad reeglid, mida tuleb järgida!" Kindlasti ei käi Hellar Lille sõnul mälestamise juurde lärm ja poliitiline manifestatsioon.

Roosmarii Kurvits: "Oli ikkagi püüd lääneliku ajakirjanduse suunas; ükskõik, kas nö eraomaniku all või riigi all või rendiettevõttena lehte tehes." Tiit Hennoste: "Üks oluline vaidlus tol ajal käis selle üle, kas ajakirjandus on naelavabrik, mis toob raha sisse, või peab ajakirjandus kuuluma tegijatele, kelles on ajalehe väärtus ja sõltumatus."