Keelesaade

Digikultuuri aasta eesmärk on, et uued põlvkonnad võtaksid digilahendustele toetudes omaks meie oma elava kultuuri ja pärandi.

Luterlike lauluraamatute tõlkimisest, lauluraamatute sõnavarast ja pastorite töö tähtsusest eesti kirjakeelele ja riimluulele räägib EKI juhtivteadur Kristiina Ross (alumisel pildil).

Mati Hint: "Eesti keelega hooletult ümber käia ei ole väärikas."

Rahvusülikooli 100. aastapäevale mõeldes kuulame ülikooli legendaarseid hääli Eesti Raadio varamust.

TÜ laineoptika professor akadeemik Peeter Saari: "Kõige sügavam ja tõhusam mõtlemine ja analüüsimisvõime käib ikkagi emakeeles, oma keeles teaduse viljelemine on oluliselt viljakam kui võõrkeeles."

Ülle Sihver: "Vanem generatsioon peab endale otsa vaatama ja mõtlema järele, millal ta viimati eesti keeles oma erialast kirjutas!"

Keeleteadlane Asta Õim: "Väljendid ei ole jäigad ja muutumatud, aga väljend peab olema arusaadav!"

Keeleteadlane Asta Õim: "Meie keel on täis kujundeid, sest ilma selleta me ei saa. Nii nagu valime õige sõna, nii valime ka õige väljendi."

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu bibliograaf Tiiu Reimo: "Rahvusbibliograafia rajaja Friedrich Puksoo sõnastas rahvusbibliograafia tähtsuse. Rahvusbibilograafia on Puksoo sõnul kultuurrahva tunnuseks."

Milliseks kujuneb tõlkemaailm ja kas masin suudab asendada inimest tõlkijana?

Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo: "Rahvusraamatukogud ei saa enam olla üksnes kultuuripärandi säilitajad. Selleks et olla ühiskonnas olulised, peavad nad ikkagi olema üha rohkem avatud."

Septembrikuu on tänavusel keeleaastal keeleõppe ja ka tõlkijate kuu. Mida peab tõlkija teadma, et üht võõrkeelset võõrast kultuurist ja võõrast ajast kõnelevat raamatut tõlkida?

TÜ keeleteadlane Tiit Hennoste: "Kui inimesed ei saa enam aru metafoori tegelikust tähendusest, siis on see keele tuleviku suhtes väga ohtlik."

Tallinna Ülikooli keeleteadlane Peep Nemvalts: "Meie keelekorraldajad ei korralda keelt mitte sugugi järjepidevalt ja ühtselt, nii nagu see teoorias peaks olema."

Kas eesti keel võiks pidada ennast põliskeeleks ja eestlased põlisrahvaks, võtame uuesti jututeemaks. USA Indiana Ülikooli keeleteadlane Indrek Park usub, et eestlased võiksid kuulutada ennast põlisrahvaks.

Aabits on koolilapse esimene eesti keele õpik. "Eestis on praegu kasutusel 8–9 aabitsat," ütleb Haapsalu Lasteraamatukogu raamatukoguhoidja Krista Kumberg (fotol).

Kristjan Jaak Petersoni keelealastele töödele heidab pilgu kirjandusteadlane Kristi Metste (alumisel fotol). Juttu tuleb näiteks "konsonantide iseloomust" ja sellest, miks eesti keeles ei ole Kristjan Jaagu arvates palju konsonante, aga on palju vokaale.

Ilmar Tomusk: "Kaubamärkide puhul peaks olema seaduses kirjas vähemalt see, et eestikeelne tekst peab olema nähtav ja kergesti leitav, mistõttu tuleks seadust muuta!"

Jaanus Vaiksoo: "Kui me hakkame laste eest peitma loomulikku kõnepruuki, siis me peidame pea liiva alla. Lapsed vajavad loomulikkust." Sõnavabadus ei tähenda Jaanus Vaiksoo hinnangul siiski seda, et lastele võib jumal teab mida ja missuguses keeles kirjutada, piire tuleb ikka tunnetada.

Kuusalu rannakeelest räägivad randlased Heli Kendra (vasakul) ja Ene Velström.

Ajakirjandusõppejõud Tiit Hennoste: "Juhan Peegel õpetas, et ajakirjanik kirjutab rahvale, kirjutab lugejale; praegu on selline tunne, et kirjutatakse poliitikutele või kolleegidele, aetakse mingit omavahelist asja, mitte niivõrd ühiskonna asju."

Tallinna Ülikooli professor Anna Verschik: "Keelevahetus ei ole laenamine või mallide kooperimine. Keelevahetus tähendab seda, et inimesed ei kasuta mingil põhjusel enam oma emakeelet esimese keelena."

Kas eesti keeles võiks olla ka juurdeütlev kääne, mitte maja juurde vaid lühemalt majare? Kas poleks lihtsam? Murretest saab ammutada lisaks sõnavarale ka grammatilisi väljendusvahendeid, mis on kaotsi läinud. Akadeemik Karl Pajusalu: "Murdeid tundes kasvab meie keeleline rikkus kohe suurusjärgu võrra."