Ööülikool

Kasvatust võib vaadata kui sissejuhatust inimese inimlikku ellu. Mis sõltub kasvatusest ja millest kasvatus ise sõltub? Kus on kasvatuse asupaik ja kuidas ta ära tunneme?

Nobeli rahupreemia laureaat ja teisitimõtleja Andrei Sahharov oli üks erakordne inimene. Ta oli veendunud, et kõige suurem väärtus maailmas on inimelu ning igaühel on õigus vabadusele.

Koostöö hoiab inimühiskondi, aga ka metsa, kus puud saavad suhelda jaüksteist abistada läbi seeneniidistiku. Mida rohkem märkame elupeenekoelist koostööd ning eripalgelisust, seda hõlpsam on meil nähaja leida ka pelgupaiku, nii looduses kui ka iseendis.

Tõnu Õnnepalu räägib Jaan Kaplinski loomingust, tema tähendusest ja mitmekülgsusest.

Kuigi Fred Jüssi on oma elust väga palju aega veetnud looduses, asub ta enda kodu linnas. Linnapoiss, kes on ammutanud oma teadmisi looduses rännates.

Meenutades Airi Liimetsa kordame uue õppeaasta alguses loengut, kus kasvatusteadlane Airi Liimets kõneles õppimisest ja haridusest ja sellest, kuidas inimene võiks läheneda oma piiridele.

Looduses on kõik tasakaalus. Elu lõppematu ringkäik, milles kõigil on oma osa – taimedel, puudel, putukatel, seentel... Kivid ja muld; vihm ja päike. Vana mets kui harmoonia võrdkuju.

Kuidas sünnib rahvus, kui on küll olemas ühine mälu ja ühine keel? Aga on vaja inimesi, kes seda oluliseks peavad, kes selle eestlaseks olemise tunde ellu äratavad.

Hiiumaa ajaloo ja omakultuuri uurija Helgi Põllo, elukutselt hiidlane, mõtiskleb Tahkuna tuletornis tuletorni filosoofiast.

Vetelkõndimine on väga peen kunst. Aga see on võimalik. Mingi ime läbi on võimalik olnud ka see, et Eestimaa on läbi ajaloo jäänud alles. On vaja olnud õnne, julgust, otsustavust... Vetelkõndimise erilist oskust.

Oleme roninud triangulatsioonitorni otsa ja läbi eetrisahinate signaliseerime kaluritele. Kes kõrgust ei karda, tuleb kuulama.

Eesti kultuur püsib nii kaua kuni oskame hoida ja hoolida oma vaimusuurustest. Kuidas on mõjutanud meie suurmehed ja -naised Eesti rahva eneseteadvust ja mõttelaadi? Milline tähendus on Lydia Koidulal meie kultuuriloos?

Bioloog Kristjan Piirimäe analüüsib, kas inimene sünnib hea või kurjana.

Meil on kogu aeg hullupööra huvitav: ekraanid, suhtlus; viled ja kellad. Inimkonnalt on röövitud võimalus tunda igavust.

Kuidas punuda kokku oma maailm? Milliseid isiklikke maakaarte vajame rännul omaenda sisekosmoses? Mis on hingeseisundite topograafia?

Kirjanikud Leelo Tungal ja Maarja Kangro arutlevad metsa tähenduse üle -Eestis ja maailmakultuuris laiemalt.

Vahel tekib tunne, et näeme midagi erilist. Erilisi asju vaadates võib sageli ajatajugi kaduda. Me võime erilisi asju lõputult vaadata. Kust saab alguse erilise äratundmine, oskus saada lummatud?

Last väärikalt austav, kuulav, kaasav ja arvestav vanemlus ning seda toetav haridus ei ole maailmas uued nähtused, kuid 21. sajandil on need üha enam esile kerkimas.

Mis juhtub siis, kui miski on täis kasvanud? Kui vili on täis kasvanud, näiteks. Ja kus on see piir, mille puhul saadakse täiskasvanuks? Ehk ei saagi tegelikult kunagi täiskasvanuks saada, lõplikult? Aga võib-olla saab, ehkki mitte lõplikult.

Ühiskonna arengutaset võiks hinnata mitte ainult selle järgi, kuidas ta suhtub oma vanuritesse ja lastesse, vaid ka selle järgi, kuidas ta suhtub oma teismelistesse.