Käbi ei kuku...

Sarja "Käbi ei kuku..." uue hooaja avab hiljutine juubilar, endine rallisõitja Margus Murakas.

"Meil ei ole kunagi olnud küsimust, et mina - mees - pean olema kodus, sest sina - naine - käid tööl," meenutab Kersti Kaljulaid aega, mil temast sai president ning laste eest hoolitsemine jäi varasemaga võrreldes veelgi enam abikaasa kanda.

"Ta ei tahagi võib-olla nalja teha, aga see kukub naljakalt välja," räägib Leonhard Sass Taalmaa oma isast Indrekust, laia haardega ja mitmekülgsest näitlejast. "Tõsiselt naljakas on ta nii laval kui ka eraelus."

Peeter Konovalov peab varsti juba 40 aastat muusikajuhi ametit Viljandi Ugalas. Et ka abikaasa Ülle on seotud kõik need aastad teatriga, kujundasid Ugala maja ja inimesed selle sees olulise osa nende poja Johan-Kristjan Konovalovi maailmapildist. "Juku tegi oma esimesed sammud Ugalas," ütleb Peeter, kes viib pühapäeval saates "Käbi ei kuku..." meid oma juurte ja lapsepõlvelugude juurde.

Umbes 20 aastat tagasi imestati, kuidas Peep Vain kõnnib ise ja paneb teisedki kõndima tulistel sütel. Koolitajana on ta kehastunud rockstaariks, kelle järgi ekstaasis massid on valmis piire nihutama. Toona žongleeris ta mõistetega raha ja rikkus, vanuse lisandudes ilmusid nende kõrvale muutus ja müstika.

"Minu unistus oli pääseda kunstiakadeemiasse," viib kunstnik ja filmimees Riho Unt meid tagasi keskkooli lõpetamise aega, mil tuli valida suund, kuhu jooksu pista. Ning lisab erialasele hasardile veel ühe kaaluka argumendi: "Kunstiakadeemia tekkel, kui sa seda peas kandsid, sa võisid saada ükskõik millise tüdruku endale."

Pildikesi lapsepõlvest ja koos kasvamisest meenutavad endine baleriin Tatjana Järvi ja näitleja Ellen Kilgas. Ehkki esikohal on ema ja tütre lugu, viib jutt meid sageli Elleni isa Tõnu Kilgase juurde. Ainuüksi saatekülaliste hääletoonist on lihtne välja lugeda, kui värvikat rolli mängib kahe naise mälestustes kevadel kolm aastat tagasi surnud eksabikaasa ja isa.

"Tsiviilis" arhitekti ametit pidav Kristjan Prii on laiemalt tuttav seltskonnast "Uhhuduur", kelle siht ja eesmärk on teha jalgrattal ring ümber maakera.

Emadepäeval ajame juttu kahe emaga. Ja tuleb etteruttavalt öelda, et meenutuste meeleolude amplituud on... suur.

"Kirjanik olla - sellel peab olema väike konks. Missioonitunne kohe kindlasti," leiab Kalju Saaber, Virumaa juurtega mees, kes on kodukandile truu tänaseni.

Eeva Mägi tõi filmis "Mo Mamma" vaataja ette mõned purunemisohtlikud ja väga isiklikud hetked tütre ja ema vahelistes suhetes. Sel pühapäeval on need samad tütar ja ema, Eeva Mägi ja Maria Mägi-Rohtmets, saates "Käbi ei kuku...". Arutame filmist kummitama jäänud konarusi lapse ja vanema läbisaamises, aga väga põnevate seikadega perekonnalugu ka üldisemalt.

Sel pühapäeval räägib oma perekonna traagilise loo Allan Kroll - endine Lasnamäe pätt ja praegune Tallinna vangla kaplan.

"Tegelikult üsna tihti mõtlesin, et lõpeks see juba rutem. Ja samas tahtsin, et ei lõpe ka," räägib Anneli Rahkema sclerosis multiplexi diagnoosi saanud isast, keda tütar hooldas 15 aastat. "Ma arvan, et on väga inimlik tunda niimoodi."

Aarne Üksküla. Üks ja ainus. Igati mõistetav, et poeg Sander pidas isa seatud latti liiga kõrgeks, et samades jälgedes liikuda. Kristjan ja Sandra Üksküla, Sandri lapsed ja Aarne lapselapsed, astusid aga ometigi teatrikooli ja õppisid näitlejaks. Kristjan teab, et kuigi vanaisa nentis kahetsusenoodiga hääles, et "väga kahju", ei olnud ta sügaval südames sugugi õnnetu, et teatripisik suguvõsas edas...

"Minu naisel on tark ütlus: tead, ma olen alati otsustanud oma parimate teadmiste järgi. Ja ma olen ise ka proovinud niimoodi talitada," ütleb pianist Johan Randvere. "Siis saan tagantjärele mõelda rahuliku südamega, et ma tegin otsuse ja ma tean, miks ma selle tegin."

"Et olla piisavalt õnnelik, peab olema piisavalt hea tervis ja piisavalt halb mälu," laenab ajakirjanik Rein Sikk tsitaadi, et panna punkt saatele "Käbi ei kuku...".

Tamra perekonnanimi oli üle poole sajandi seotud Viljandi Muusikakooli juhtimisega. Esmalt isa Kalle ja seejärel poeg Tonio. Seekord puudutavadki meie jutud Tonio võrdlemisi värvikat teekonda, seda nii perekonna kui ka töö mõttes.

Viire Valdma on näitleja kahe imelise lapsega. Noorema passi on kirjutatud Tom-Olaf Urb, (muusika)üldsus teab teda Reketina. Enne teda sündis aga Maria Urb ning just tütar jagab emaga kummagi lapsepõlve eredamaid seiku, kujunemisloo võtmehetki ja kaasteelisi.

Mart Ustav on Siberis sündinud poiss, kes astus Eestimaa pinnale esimest korda siis, kui oli saabunud aeg minna kooli. Keemiaõpingud tema klassis olid "vaimne püüdlus täiuslikkuse poole" nagu ta ütleb. Ja faktid kinnitavad seda: toonase Tartu 5. keskkooli keemiaklassist sai tuule tiibadesse viis tulevast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikut, Mart Ustav nende seas.

Selle nädala saates tuleb juttu vaimse tervise muredest. Avameelse loo nende all murdunud vennast räägib Lauri Räpp, kelle luuletused ja laulutekstid on teinud temast paljude lemmiku. Lauriga on saates ema Vaida Räpp, kes ütleb Lauri kohta: kass, kes kõnnib omapäi.

Kuigi Villu Kangur tahtis lavakasse, algas tema tee publiku ette lavapoisina ja administraatorina. Näitleja sai temast tänu Merle Karusoole, "Kes mu üles noppis," meenutab ta unistuste täitumist. Nüüdseks on Villu ammu lavalt läinud, aga sõnu näitlejate suhu paneb ta endiselt. Näiteks komöödiasarja "ENSV" stsenaristina.

"See oli ikkagi saatus," arvab Liina Kersna kohtumisest ja kokkujäämisest Vahur Kersnaga. Tõsi, kui mõtelda, mida või keda ajakirjanikuks õppinud, kuid valdava osa tööelust ühes või teises rollis poliitikaga seotud olnud Liina "meediapõllult" kaasa võttis. Tutvus telemehega oli seda kindlasti.

Selle nädala saate alapealkiri võiks vabalt olla "Ei saa me läbi Lätita".

Olavi Ruitlane. Isa ja luuletaja, kes isegi oma loomingus on väljendanud selgelt, et luuletaja ei peaks tööd tegema. See on loomuvastane. Kaarel Ruitlane. Poeg ja elektritöömees. "Tahan, et mu perel oleks söök laual ja kõik oleks kindel. Ja mul on seda tunduvalt lihtsam saavutada oma tööga." Olgu see lähtekohaks saatele "Käbi ei kuku..." sel pühapäeval, kui oma loo räägivad isa ja poeg Ruitlane.

Sel pühapäeval vaatavad elu helgetele hetkedele aga ka keerulistele kohtadele tagasi ema ja tütar, Annely Allik ja Keili Sükijainen.